Vennad Loded — Koluvere linnuse rajajad

Ülla Paras, 2004. a.

Koluvere lossi ja mõisa saksakeelne nimi on Lode. Nimi on saadud lossi ehitajate järgi. Nendeks oli Lode vasalliperekond. Kuidas sattusid Loded siia ja miks ehitasid linnuse? Kuni aastani 1224 oli Kullamaa piirkond arvatavasti taanlaste kontrolli all. Pärast mandri-eestlaste ebaõnnestunud katset ristisõdijatest vabaneda läks Läänemaa Mõõgavendade ordu kätte. Samas jäi Läänemaa taanlaste ja sakslaste vaheliseks vaidlusobjektiks veel aastakümneteks. Paavst üritas konkureerivate ristisõdijate vaenu lepitada. Paavsti legaat Modena Guillemus moodustas vaenutsevate poolte eraldamiseks Järva-, Lääne- ja Virumaast paavstile otseselt alluva kirikuriigi, mille läänepoolne pealinn oli Kullamaal, kus resideerus paavsti asehaldur, legaat Guillemuse kaplan magister Johannes. Paavsti puhverriigi iga oli lühike. 1228. a. moodustati Saare-Lääne piiskopkond, mille keskus rajati Lihulasse. Kullamaale jäi piiskopkonna stiftifoogti residents ja stiftifoogtiks oli Johannes de Lode. Võimuvõitlus aga jätkus. 1234. aastal vallutasid ordurüütlid Kullamaa linnuse ja maksustasid ümbruskonna vasallid ning vastristitud 1000 marga hõbedaga. 1236. aastal tegi paavst aga oma legaadi Guillemuse kaudu ordule korralduse anda muude kindlustatud kohtade hulgas legaadile tagasi ka Kullamaa. Nii ka sündis. Kuid stiftifoogti Johannes de Lode pojad Odenwardus ja Henricus ehitasid pärast orduvägede lahkumist Kullamaa linnusest kaks kilomeetrit kirde poole Koluveresse uue linnuse. Loded ei soovinud alluda piiskopist maahärrale ning see põhjustas 1238. aastal uue sõjalise konflikti. Paavsti legaadi palvel vallutasid ordurüütlid kihelkonna tagasi piiskopile. Vennad Loded põgenesid taanlaste juurde Tallinna. Aga madin Koluvere linnuse ümber ei lõppenud. 13. sajandi lõpul ordu ja piiskopi vahel puhkenud kodusõjas okupeeriti ordu poolt mitmeks aastaks ka Koluvere. Selleaegsest Koluvere linnusest pole tänaseks jäänud aga jälgegi. Kuid on võimalik, et Loded ei lahkunud siis veel lõplikult Läänemaalt. Fromhold Lode Saare-Lääne ja Tallinna piiskopile Georg von Tiesenhausenile 1528. aastal esitatud läänistusürik annab teada, et Taani kuningas Catubus andis rüütel Odward Lodele juba aastal 1196 truu teenistuse eest võitluses paganate vastu Eestimaal järgmised mõisad: Wolljell, Kyde, Lechts, Pödes, Isen, Kochtel und Pall (eesti k. Loodna) ja kuningas Waldemar selle 1222. a uuesti kinnitas. Kui kogu Läänemaa läks üle Saare-Lääne piiskopile jäänud Lodedele 11 sugupõlveks alles Loodna mõis, kuni Hermann Lode selle 1505. a Vigala mõisnikule Otto Uexküllile müüs. Nii võib arvata, et Loded on kõige vanem teadaolev mõisnike sugukond Eestimaal. Samas on seda 1528. a. ja ka teisi varaseid Lodede läänistamisürikuid peetud võltsinguteks. Ehk suudavad ajaloolased tulevikus Lode suguvõsa ja Läänemaa sidemetesse lähemat selgust tuua.

Koluvere piiskoppide valitsusajal

Piiskop Reinhold von Buxhövdeni vapp Koluvere lossi peavärava kõrval.

Koluvere linnus ja ümberkaudsed läänistamata maad kuulusid keskajal Saare-Lääne piiskoppidele. Vanimad kirjalikud teated Koluverest pärinevad 15. sajandist. Koluvere lossipealiku (droste zu Lode) mainitakse esmakordselt 9. märtsil 1424 Tallinna saadetud kirjas, Koluvere lossi (Schlosse Lode) esmakordselt aastal 1427 ühes Liivimaa ordumeistri kirjas, milles ta püüab lepitada Wilhelm von Varensbachi ja Saare-Lääne piiskoppi. Et piiskopid Koluveres viibisid, sellest annab tunnistust näiteks piiskop Ludolph Grove 1439 aasta 15. jaanuaril Koluverest (Lode) Tallinna läkitatud kiri. Koluvere mõisa mainitakse esimest korda 1496. a. Saare-Lääne piiskopile kuuluvate läänistamata maade ilmalikku haldust juhtis Läänemaa stiftifoogt. Ajastu lõpul jagunesid piiskopi enese valdusse jäänud maad Läänemaa mandril kolmeks: Koluvere, Lihula ja Uuemõisa ametkonnaks. Koluvere ametkonna keskuseks oli samanimeline piiskopimõis ja loss. Ajastu lõpul haaras Koluvere ametkond Kullamaa kihelkonna läänistamata talumaid ja jagunes kaheks vakuseks: Üdrumaa (Hudenorme) ja Kalju (Calge), kuhu kuulus Üdrumaa (Hudenorme), Suur- ja Väike-Kullamaa, Laukna (Laukenall), Vaikna (Waikenal), Suur-Kalju (Calge maior), Väike-Kalju (Calge minor), Maidla (Toukenbeke), Karita (Carisell) ja Piirsalu (Pirsell) küla. Lisaks nimetatuile kuulus 16. saj algupoolel Koluvere ametkonda veel neli küla: Koila (Koivell), Vedra (Fider), Vilkla (Filkull) ja Ahli (Haell), milledest esimesed kaks asetsesid Nigula ja viimased kaks Ridala kihelkonnas. Hiljem liideti need Uuemõisa ametkonnaga. 17. sajandil arvati, et Koluvere oli Läänemaa kõige vanem mõis, mis võib ka tõsi olla. Koluveres oli ametis drost ehk lossipealik, kes juhtis mõisa majandamist ja täitis ka kohtuniku rolli. 1526. aastal oli Koluvere pealikuks Johann Meynardt, 1553. a on Koluvere peamees (Hauptmann su Loede) olnud Jürgen Szoige. Koluveres asus ka piiskopi poolt palgatud garnison. Näiteks 1552. aastal asus Koluveres 20 palgasõdurit. 1569. a paiku kuulus Koluvere lossile 114 asustatud adratalu (123 adramaad), 9 veskit, 57 üksjalga ja 75 vabadikku. Piiskopitooli pärast tekkinud Läänemaa kodusõjas vallutas koadjuutor Wilhelmi 1532. a. Koluvere, mis küll kaks aastat hiljem jälle piiskop Reinhold von Buxhövdeni valduseks sai. Kui viimane oma ametist 1541. aastal loobus, jäigi ta Koluvere linnusesse elama, kus suri 2. mail 1557. Veel praegugi võib peavärava kõrval imetleda piiskop Reinholdi raidkivist vappi.

Milline oli keskajal Koluvere loss?

Keskajal rajatud väravatorn ja suurtükitorn, mis hiljem ümber ehitati.

Päris täpset vastust ei saa sellele küsimusele kunagi anda, sest kirjalike allikaid selle kohta pole ja hiljem on lossi palju ümber ehitatud. Siin peab toetuma kunstiajaloolaste arvamustele. Kui uskuda 17. saj allikaid, siis ehitati uus loss piiskop Hermanni ajal 1334. aastal. Edelatiivas paikneva värava kõrval on nelinurkse põhiplaaniga (9,2 × 9,2 m) torn. Selle võlvi mõigasroided lubavad oletada, et torn tõepoolest eksisteeris juba 14. saj. algul. Võimalik, et esialgu oligi Koluveres tornlinnus, mille külge ehitati aja jooksul kastell — nagu nööbile pintsak. Rajatise kagutiivas asusid linnuse kabel ja söögisaal, põhjas eluruumid. Sisehoovi ümbritses ristikäik. Lauskmaal asuva linnusena tugines Koluvere suures osas veekaitsele. 14.–15. sajandi vahetusel pikendati ja kõrgendati müüre ning täiendati sakmeliste käikudega. Süvendati ja kaevati juurde vallikraave. 16. sajandil, tulirelvade massilise kasutuselevõtu ajal, moderniseeriti Koluvere kaitserajatisi. Arvatavasti varsti pärast 1541. aastat, piiskop Reinhold von Buxhövdeni tagasitõmbumist Koluvere lossi, ehitati kastelli Liivi jõe poolsesse nurka värava kaitseks suur ümara põhiplaaniga suurtükitorn.

Vene-Liivi sõja eel

Hertsog Magnuse pitser

1558. aastal kui Venemaal oli võimul tsaar Ivan IV Julm, algas Vana-Liivimaal suur sõda. Võitlusse Läänemere äärse ruumi pärast asusid Venemaa, Rootsi, Poola ja Taani. 1558. aastast kuni 1583. aastani, seega 25 aastat, kestnud sõja jooksul lagunes ligi 300 aastat püsinud Vana-Liivimaa konföderatsioon — ajastu, mida meil tavaliselt nimetatakse ordu-, piiskoppide või saksa ajaks, aga näiteks baltisaksa ajaloolased peavad iseseisvusajaks. Igatahes sai see ajastu nüüd otsa. Aga mitte kiiresti ega ilma vaevadeta. See oli kui õudsa lõputa lõputu õudus. Liivimaalastel ei jäänud muud üle, kui vaadata, kellega oleks ellujäämise nimel mõistlikum mesti lüüa. Lihtrahvas kannatas segaduse, rüüstamiste, nälja ja nakkushaiguste läbi muidugi kõige enam. Vana piiskop Reinhold von Buxhövden oli 2. mail 1557 Koluvere lossis loojakarja läinud. Nüüd oli loss täielikult piiskop Johann von Monchhuseni (Münchausen) ja tema venna stiftifoogt Christoph von Monchhuseni käsutuses. Seni kuni vennad piiskopkonna Taani kuningale maha müüsid ja see selle omakorda oma 19-aastasele vennale Magnusele üle andis. Nii oli Läänemaa koos saartega aastaks 1560 hertsog Magnuse omandiks saanud, kes end Saare-Lääne piiskopiks kuulutas.

“Meie reliikvia on vabadus!” ehk mäss Koluvere all

Enne veel kui asuti lahinguid lööma kutseliste sõjameestega, tuli hakkama saada oma mässuliste eesti talumeestega. Sellest on värvikalt ja üsna põhjalikult kirjutanud kuulus kroonik, tollane Tallinna Pühavaimu koguduse pastor Balthasar Russow: “1560 oktoober. [—] Kuna nüüd Liivimaa talupojad nägid, et neil sakslastelt ja ülikkonnalt mingit kaitset polnud, kogunesid Harju ja Läänemaa talupojad sellel ajal salkadesse, valisid ühe mittesaksa sepa kuningaks, vedasid sedasinast ühel vankril, selle kõrval jooksis 12 trabanti ja üks ratsutas torupilliga ees. Kuningas oli kaks kübarat pähe ülestikku pannud ja väljaulatuvate okstega läbi torganud; see oli tema kroon. Ei tahtnud nüüd enam aadlile kuulekad, vaid vabad olla ja aadli välja juurida, ründasid niisiis mõningaid aadlimeeste mõisaid ja tapsid maha aadlimehed, kelle nad seal leidsid, nimelt Limandu Jacob Uxeli, kerguta Otto Uxeli, Jurgen Risebiteri ja Dirck Live. Talupojad pöördusid ka Tallinna linna poole sellesinatsega sõprust ja rahu sobitamaks. Saadikuid püüdis raad vaigistada ja oma ettevõtmisest loobuma manitseda. Aga nad ei pannud seda millekski, vaid liikusid edasi ja piirasid sisse Koluvere lossi, kuhu palju aadlikke oli põgenenud. [—] Sellel ajal said mässulised talupojad Harjus lüüa; see toimus nõnda Christoffer Monnickhusenil oli 60 ratsameest koos, sundis nende abil Lihula ja teisi talupoegi ümberkaudu, et nad teda abistaksid, või ta oleks neid esimestena kõrvetanud. Kui nad nüüd nõusse olid jäänud, tegid nad säherduse plaani üheskoos. Koluvere all paiknes 300 talupoega; sinna pidid Lihula ja teised talupojad juurde minema, teeseldes, nagu tuleksid neile appi; siis kavatses Monnickhusen teisele tiivale saabuda ja nad nõnda endi vahele haarata. See plaan õnnestus, sest nad said mässajad kahe tara vahele ja tapsid maha 70 neist. Nende kuningas võeti vangi, selle lasi Monnickhusen neljaks kiskuda ja ka teised vangistada ning haledasti piinata ja ära hukata. Nõnda oli see mäss läbi.” Lühida kokkuvõttena paistab see ette kaotuselemääratud üritus väikese episoodina, kuid tegelikult oli kohalikel valitsejatel hirm kõvasti naha vahele pugenud. Sellest annab kinnitust 17. oktoobril 1560 hertsog Magnuse läkitatud kiri oma vennale Taani kuningale Frederik II-le: “[—] Nüüd tuleb aga üks õnnetus teise peale. Sest ei saa meie hoolimata oma kahetsusest seda varjata, et pärast venelaste äraminekut on talupojad Läänemaal, samuti ka Harjus, Virus ja teistes kohtades, kahtlemata vaenlase salakavala nõu ja õhutuse tagajärjel, muutunud mässulisteks, kokku kogunenud ning rüüstavad haletsusväärsel kombel, põletavad ja hävitavad, mis vaenlasest veel järele on jäänud. Ja löövad surnuks, kelle nad sakslastest kätte saavad. Nii nad ongi juba mõned meie ja ordumeistri aadlimeestest ja teenritest halastamatult tapnud ning sel tunnil seisavad nad kogu jõuga Läänemaal meie lossi Koluvere ees, piirates seal Christoffer von Munnichhauseni ja mõningaid aadlist. Ja nad türanniseerivat isegi rohkem kui venelased, nii et ükski sakslastest ei saa ilma kartuseta isegi Tallinna ümbruses reisida või liikuda. [—] Palume selle kõige pärast Teie kuninglikku auväärsust veel kord täiesti sõbralikult ja vennalikult, et te ei jätaks meid selles meie ahastuses ja [raskes] olukorras nõu, abi ja lohutusega trööstimata. Eriti, et saadaksite eespool palutud abiväe enne talve üle, et võiksime kõikvõimsa abiga oma lossid suveni alles hoida.” Koluvere valitsejate jaoks möödus kõik siiski rahulikult. Loss jäi vallutamata ja talupoegade mäsu suruti jõuga maha.

Koluvere lossi kannatuste aastad

Järgmine hoop tuli aastal 1563, millest kroonik Russow pajatab: “Selsamal ajal oli Poola kuningas Rootsi kuninga Eriku vastu sõjaks valmistunud ja hulga saksa ja poola sõjamehi kogunud, keda Preisi hertsog markkrahv Albrecht Kaunases Leedumaal üle vaatas; selles sõjasalgas oli palju tähtsaid härrasid ja junkruid. Sellest poolaka ettevalmistusest oli rootslastel mõningal määral teada; sellepärast ruttasid nad suurtükkidega Haapsalust jälle Tallinna; ning kui Poola salk kaua viivitas, võtsid rootslased uuesti julgust ja läksid kuue kartauni ja mõningate välisiug-suurtükkidega sõjaväljale, tahtes Koluvere lossi piirata. Ja kui nad olid jõudnud kolme penikoorma kauguseni linnast, siis tuli neile niisugune hirm peale, et nad oma suurtükkidega jälle Tallinna taganesid. Ning kui nad Tallinna jõudsid, viisid nad suurtükid Tõnismäele lossi ette, uue teate saamist oodates; ja kui nii pea teada ei saadud, mida poolakas kavatseb, kes kahtlemata hästi teadis, et rootslased tahtsid suurtükkidega Koluvere alla minna, siis püsisid viimased vagusi paigal ja valvasid suurtükke. Viimaks läksid rootslased kiiresti ja kartmatult suurtükkidega minema ja piirasid Koluvere lossi, ehitasid seal kantse ja andsid lossile pihta. Kui nad nüüd umbes 8 päeva seal olid lasknud, tungisid poolakad peale ja rootslaste julgus hakkas kaduma. Sellepärast purustasid nad mõned suurtükid ja lasksid jalga, ilma et nad selleks oleks sunnitud. Siis tulid poolakad ja võtsid needsamad suurtükid, nimelt 4 munka, ühe koera ja ühe lauliku, mõned lõhutud ja mõned veel üsna terved, ning vedasid need Riiga. Nõndaviisi päästeti koluverelased ja rootslased jäid oma suurtükkidest ilma.” Aastal 1564 “vahetas” Koluvere loss omanikku. See juhtus Russowi andmetel järgmiselt: “1564. aasta talvel piiras härra Hinrich Claussen (Horn), Kankase rüütel, vastmääratud Rootsi sõjaväe ülemjuht Liivimaal, Koluvere lossi ning sai selle kauakestva piiramisega ilma suurtükkide abita kätte.” Aga sõda ei olnud veel läbi “vana hea rootsi ajani” oli veel 10 aastat aega. Mis siis vahepeal juhtus?

Venelased ei olnud veel Liivimaast loobunud. Aastal 1573 tungisid nad uuesti Läänemaale. Russow kirjutab: “Kolmanda salga saatis ta [Moskva suurvürst] Läänemaale, et laastada kohti Haapsalu, Koluvere ja Lihula ümbruses ja nendesamadele lossidele ähvardades ja hirmutades kallale tungida. Kuid rootslased nimetatud lossides panid vapralt vastu ja ei hoolinud moskoviidi hirmutamisest ja ähvardamisest. See kolmas salk sai Jumala seadmise läbi Läänemaal suurt kahju. Kui nimelt härra Claus Akesen moskoviidi märatsemist ja raevutsemist ning kodanikkude palumist küllalt kaua valuga oli talunud, siis läks ta üpris julgesti oma sõjaväega, kuigi arvult mitte nii tugevaga kui enne, teele, et vaenlast otsida. Kui ta Koluvere lähedal venelaste ees leidis, laskis ta oma ratsa eelväe salgal, mis koosnes enamasti liivimaalastest, esmalt kallale tungida. Ning kui need moskoviidi salgast läbi olid tunginud ja ei saanud või ei tahtnud venelaste suure arvu pärast enam Rootsi salga juurde tagasi tulla, siis läksid nad põgenema ja jätsid rootslaste salga veel vähemaks ja nõrgemaks. Nad põgenesid Tallinna, Pärnu, Vigalasse, Koluveresse, kuhu eales keegi pääseda suutis ja laotasid igal pool kurja teadet, nagu oleksid rootslased lahingus löödud. Sellest sõnumist läksid kõik kristlikud südamed nimetatud kohtades ja iseäranis Tallinnas ülikurvaks ja selle kurja teate mõju ja kurvastus kestis kaks päeva. Pärast seda andis Jumal parema kuulduse, nimelt, et väike Rootsi salk, kõik kokku mitte üle 600 ratsa- ja 10 jalamehe, oli enam kui 16 000 venelast ära võitnud ja 7000 tapnud ning teised pakku ajanud, nendele üle kahe penikoorma järele kihutanud ja kogu nende voori, 1000 reetäit igasugu hädavajalikku ja röövsaaki, neilt ära võtnud. Sellest sõnumist sai igamees jälle ülirõõmsaks. See lahing leidis aset Koluvere juures 1573. aasta 23. jaanuaril.” Koluvere loss jäi küll rootslaste kätte, kuid hädad ei olnud lõppenud. Rootsi palgasõdurid, keda mõisameesteks kutsuti, ei hoolinud aust ega kuulsusest, vaid tahtsid raha — palka oma töö eest. Rootsi riigil oli aga sõja tõttu majanduslik olukord kaunis kehv. Nii pidid rootsi väepealikud palgasõduritega kompromisse otsima ja neid ilusate lubadustega teenistuses hoidma. Aga andkem jälle sõna isand Russowile: “8. oktoobril 1573 pidas härra Claus Akesen, sõjaülem, koos hiljuti Rootsist tulnud komissaridega läbirääkimisi mõisameestega sihiga, et nad end veelkord laseksid kasutada moskoviidi vastu. Kuna aga täit palka veel kohal ei olnud, nagu mõisamehed lootnud olid, siis läksid nad nii kannatamatuks, et neid vaevalt saadi rahustada. Lõppeks nõustusid nad selle tingimusega, et nad esialgu kuninglikud ehted saavad, 26.000 taalri väärtuses, ja ennast sellega sõjavalmis säevad; puuduva summa eest, mida nad osalt enne olid teeninud, osalt eelseisval sõjakäigu peal veel teenima pidid, antakse neile pandiks Haapsalu, Koluvere ja Lihula lossid koos kõikide juurdekuuluvate maadega kuni järgmise aasta jaanipäevani; ning kui terve palk määratud ajaks ei tasuta, siis annavad nad needsamad lossid ühele kristlikule isandale ära, kellele tahes, välja arvatud moskoviit ja Holsteini hertsog Magnus. See oli komissaride otsus ja nõnda kinnitati see leping mõlemalt poolt pitseri ja kirjaga.” Selleks korraks oli palgaküsimus lahenenud. Koluvere loss oli mõisameeste kätes. Mis seal lossis ja ümbruskonnas toimuda võis, sellest annab teada jälle auväärt kroonik: “… mõisamehed oma varjupaikades Haapsalus, Koluveres ja Lihulas kisklesid iga päev nagu koerad ja tapsid üksteist. Üsna palju neist löödi ka venelaste poolt maha ja võeti vangi, rääkimata teistest nuhtlustest ja vaevast, mis neid veel tabas.” Palgasõdurid pidasid ennast üleval kui marodööride jõuk: neil ei olnud kodumaad, nime ega päritolu. Nad olid siin raha pärast. Balthasar Russow: “1575. aasta 12. jaanuaril tulid mõned komissarid, kellede juhiks Kuressaare asevalitseja Claus von Ungern oli, Läänemaale Haapsalusse, Haapsalu, Koluvere ja Lihula losside pärast mõisameestega Taani kuninga nimel läbi rääkima. Sest neid losse tahtsid nimetatud mõisamehed Rootsi kuninga käest lahti kangutada ja mitmed neist olid neid losse juba hertsog Magnusele lubanud ja tõotanud. Sellepärast astus Claus von Ungern vahele. [—] 25. jaanuaril anti Haapsalu, Koluvere ja Lihula lossid kauakestvate läbirääkimiste järel endiste Rootsi mõisameeste poolt Claus von Ungernile üle, kes need Taani kuninga Fredrik II nimel vastu võttis lubadusega, et ta neile kogu nende saamata jäänud palga tulevaseks jaanipäevaks ära maksab ja neile vahepeal ka rahu moskoviidi käest nõutab.” Kuidas aga mõisameestele lõpuks tasuti: “Jaanipäeva aegu kutsuti kõiki Haapsalu, Koluvere ja Lihula mõisamehi Claus von Ungerni poolt kirja teel Kuressaarde oma tasu seal vastu võtma. Sinna aga nad heameelega minna ei tahtnud, sest nad oleksid oma palga parem oma varjupaigas vastu võtnud. Ent lõpuks reisisid nad kõik sinna. Siis kirjutas Claus von Ungern ka Tallinna kodanikkudele, et kui Tallinnas kedagi on, kelledele mõisamehed võlgu on, siis ilmugu nad tasumaksmise ajaks Kuressaarde, mis siis ka juhtus. Ning kui kõik mõisamehed Kuressaarde jõudsid, lootes palju raha saada, siis pandi neile kõige ootamise ja lootuse vastaselt kõik see arvesse, mida nad sööda ja toidu näol oma varjupaigas talumeestelt olid saanud või vägivaldselt võtnud, peale selle ka see, mida tallinlastel oli nende käest nõuda. [—] Siis oleksid nad tahtnud, et nad parem Rootsi kuninga juurde oleksid jäänud ja nagu teisedki härra Hinrick Claussenilt pakutud vara arve peale vastu võtnud. Aga nüüd oli see liiga hilja.” Ega palgasõdurite elu tõesti kerge polnud. Palka ei tahetud maksta, lisaks omavahelisele kisklemisele pidev jant venelastega, millest Russow kirjutab aastal 1575: “Siis läksid venelased ja tatarlased esmalt Läänemaale Haapsalu alla ja laastasid teel kogu Padise maad ühes Padise ja Keila rannaga jõledasti, tapsid inimesi ja viisid üsna palju vangidena ära. [—] Sel puhul laastasid venelased ja tatarlased üpris haletsemisväärselt maid ümber Haapsalu, Koluvere, Lihula, Padise ja Vigala, samuti Saaremaad ja Hiiu, Muhu, Vormsi saari ja Noarootsit, välja arvatud Kuressaare maakond Seal röövisid nad aina hobuseid ja inimesi, kuna nad ei suutnud neid nii kiiresti endaga kaasa ajada.”

Aasta hiljem sai Koluvere uue omaniku: “Aastal 1576 jaanuarikuus tuli Liivimaale venelaste ja tatarlaste vägi, arvult 6000. 27. jaanuaril tungisid nad Läänemaale ja said Koluvere, Lihula ja Vigala lossid ja kindlused kätte. Need anti jalamaid üpris truudusetult ilma hädata üle. Pärast seda asusid nad väheste suurtükkidega Haapsalu alla. [—] Niisiis veeretasid kodanikud ühes sõjameestega süü Läänemaa aadli peale, kes Haapsalus ja teistes lossides kaasas oli olnud, ja aadlikud jälle sõjameeste ja kodanikkude peale. [—] Haapsalu, Koluvere, Lihula ja Vigala losside ja kogu Läänemaa äravõtmise järel jäid mõned nende kohtade aadlikkudest vaenlase alla Läänemaale. Mõned aga asusid Moskva suurvürsti juurde ja lasksid end nõu ja teoga Liivimaa vastu kasutada, kuna neil ei olnud nimetatud losside kerge äraandmise pärast Saaremaal ega Tallinnas enam asupaika.” 1570ndate lõpuks oli elu Läänemaal nagu kogu Liivimaal täielik kaos: “Pärast moskoviidi äraminekut aprillikuus anti Tallinnas kõikidele sõjameestele, nimelt mõisameesteel, tingisõduritele, kodanikkudele ja vabadikkudele vaba voli venelase alla kuuluvaid Liivimaa maid laastada. Siis läksid isegi tänavasandid, jalutud ja vigased, kes käia ei saanud ja keda hobuse selga ja seljast maha tuli tõsta, teistega koos välja. Nad laastasid ja riisusid vahet pidamata Lääne-, Järva- ja Virumaa maid, kogu Tartu piiskopkonda ja üldse kõiki eesti maid ning viisid tohutult palju loomi, arvult tuhandeid ja igasugu vara Tallinna ja müüsid seal odava raha eest maha. Selle suve vältel veeti seda nii palju Tallinna, et seda enam ostagi ei tahetud ega võidud. [—] Siis läksid mõned talupoegade salgad Rakvere, Laiuse, Haapsalu, Koluvere ja Lihula alla, nimetatud losside kariloomi ja ruunasid röövima. Siis põletasid nad peaaegu kõik puust eelkindlused nimetatud losside all maha. [—] Sel viisil tegid nad kõik venelased kogu Eestimaal nii araks, et need lossidest kuskile ratsutada ei julgenud ja nagu piiramises või vangis lossidesse pidid jääma. [—] Talumehed ühes oma poegade ja sulastega, kelledelt kõik nende loomad ja vili oli röövitud, ei teadnud muud nõu, kui et rüüstajate seltsi läksid.” 1581. aastal sai Koluvere jälle uue omaniku: “22. juulil aastal 1581 võitis ära ja sai kätte Carl Hinrichsen Koluvere lossi. Selles kahtles igamees ega võinud uskuda, et Hinrichsen selle lossi, mis on kaunis tugev kindlus, nii väheste suurtükkide ja rahvaga nii kergesti kätte saaks. Lossi voevood ei julgenud Venemaale tagasi minna, sest et ta lossi meelega ja nii ruttu ära oli andnud, vaid jäi koos naise ja lapsega rootslaste juurde. Ning kui Vigala venelased kuulsid, et rootslased Koluvere lossi nii kergesti kätte olid saanud, siis süütasid nad Vigala lossi ja jooksid sealt minema.” Sellega saabus rahu üsna pikaks ajaks nii Koluvere kui ka kogu Läänemaa tulevikku. Läänemaa, nagu enamus Eestist, läks rohkem kui sajaks aastaks Rootsi riigi võimu alla.

Koluvere “vanal heal” Rootsi ajal

Harju-Viru aadel koos Järva-ja Läänemaa aadliga ühines 20. märtsil 1584 Eestimaa rüütelkonnaks, mis seadustus pärast privileegide kinnitamist kuninga poolt 25. augustil 1584. Eestimaa käsitlemine Rootsiga vabatahtlikult ühinenud provintsina ei lubanud kuningavõimul siinsele aadlile liiga tugevat survet avaldada. Kohalik võim läks nüüd täielikult aadli kätte. Pärast sõjategevuse lõppu viidi läbi maarevisjonid, et saada ülevaadet riigile kuuluvatest maadest. Omanikuta jäänud ulatuslikud ordu-, piiskopi-, toomkapiitli- ja kloostrimaad, samuti valdajateta jäänud eramõisad läksid nüüd riigi kätte. Kroonumõisate valitsemine sai kuningavõimu esindava administratsiooni üheks põhiülesandeks. Gustav II Adolfi valitsusaja lõpuks oli riigi käes olnud maa praktiliselt välja jagatud ning kroonumõisate valitsemist korraldanud haldusaparaat lakkas olemast. Rootsi riigi kätte jäänud valdused jagati seitsmeks linnuselääniks: Tallinn, Paide, Rakvere ja Narva endisel ordu- ja Haapsalu, Lihula ja Koluvere endisel piiskopialal. Koluvere linnuselään haaras Kullamaa, Märjamaa ja Vigala kihelkonna. Linnuselääni halduslikeks allühikuteks olid mõisa- ja lossiläänid. Viimased kaks olid halduskraadilt ja sisult võrdsed ühikud, ainult lossilääni puhul oli halduslikuks keskuseks loss, mõisalääni puhul mõisahäärber. Koluvere mõis suure maavaldusega (28¾ adramaad) läks kuninganna Kristiina pillava maadejagamisega 1646. aastal kingituseks rootsi kindralleitnandile ja maanõunikule Friedrich von Loewenile. Loewenite suguvõsa valduses oli Koluvere mõis ka peale Põhjasõda — kuni aastani 1771. 17. sajandil minetas Koluvere linnus muutunud poliitilistes tingimustes oma sõjalise tähenduse ning jäi ajastule vastava mõisakompleksi keskpunktiks. Paksude müüride ja tornidega ehitis erines aga tavapärastest mõisa härrastemajadest ning rahvas nimetas seda endiselt lossiks.

Koluvere uus omanik — Katariina II favoriit Grigori Orlov

1771. aastal sai Koluvere loss Grigori Orlovi omandiks. Selle kohta, millal (ja kas üldse) Orlov oma Koluvere valdust külastas, siinkirjutajal andmed puuduvad. Kuna aga nimetatud isik omas tähelepanuväärset rolli Vene keisririigi õukonnas, siis oleks paslik temal lähemalt peatuda. Grigori Orlovi vanaisa oli lihtne ammukütt, kes oli segatud 1698. aasta streletside mässu. Surma mõistetuna ja hukkamispaigale viiduna oli ta rahulikult jalaga eemale lükanud enne teda hukatud kaaslase pea ja astunud tapapaku poole. Nii sundimatut käitumist nähes sattunud Peeter I vaimustusse ja otsustanud mehele armu anda. Ta arvati regulaararmee koosseisu, kus tal õnnestus välja jõuda ohvitseri auastmeni. Tema pojast Grigorist sai Novgorodi kuberner. Ta abiellus viiekümne kolme aastasena Zinovjeva-nimelise aadlineiuga. Neil oli üheksa poega, kellest viis jäi ellu: Ivan, Grigori, Aleksei, Fjodor ja Vladimir. Kõik viis venda teenisid kaardiväekorpuses. Kõige nägusam olevat olnud Grigori — pikk, atleetliku kehaga, korrapäraste näojoontega, pea uhkelt püsti, tal olevat olnud sametine pilk ja peaaegu naiselik naeratus. Ent Grigori olevat olnud keskpärase intelligentsiga ja vähe haritud. Kui tulevane Venemaa keisrinna Katariina II ja Grigori tutvusid, oli Katariina kolmekümne ja Grigori kahekümne viie aastane. Katariina olevat valinud Grigori oma armukeseks kahel põhjusel: ühelt poolt muidugi kuum ihu ja teiselt poolt puhtalt poliitiline kaalutlus — leida Grigori ja tema vendade abil toetust kaardiväes. Tollal ei olnud ju Katariina veel keisrinna, endiselt valitses Jelizaveta. Kuidas see kõik täpselt oli, kes seda teab, aga igal juhul oli Katariina arvestus õige — ta sai endale aastateks armukese ja vennad Orlovid aitasid kõrvaldada troonilt Katariina abikaasa Peeter III ning saada temal Venemaa keisrinnaks. Muidugi oli vendadel sealjuures oma auahne plaan: vabastades keisrinna tülikast abikaasast, taheti kindlustada Grigorile tee troonile. Kuid seda ei juhtunud. Katariina ei abiellunud enam kunagi, vaid pidas kogu elu jooksul hulgaliselt armukesi. Üks staažikamaid selles pikas favoriitide rivis oli Grigori Orlov. Ta oli Katariina ametlik armuke aastast 1760 kuni aastani 1773 — üle kümne aasta. See tähendas, et sel ajal oli Grigori Orlov üks Vene keisririigi mõjukamaid isikuid. Ta elas palees ja sai aastasissetulekuks 120.000 rubla. Katariina kinkis talle ka hulgaliselt maid üle kogu riigi, aastal 1771 kinkis ta Grigorile Koluvere mõisa.

Huvitaval kombel langeb see kokku Grigori “suure vägiteo” aastaga. Kas need sündmused on omavahel seotud, ei söanda öelda, kuid mingi tõenäosus on olemas. Nimelt aastal 1771 puhkes Moskvas katkuepideemia. Kohalikud võimud ei tulnud sellega toime. Rahvas lihtsalt ei täitnud käske, mis keelasid nakkusohu tõttu kogunemised turgudel ja kirikutes. Rahva arvas, et tegemist on “Jumala vitsaga” ja seetõttu nägid usklikud ainsa vahendina palvetamist. Kui nakkusohu tõttu keelati imettegevate ikoonide suudlemine, tõstsid moskvalased mässu. Grigori Orlov palus Katariinalt luba minna Moskvasse korda looma. Ta nägi selles õnnetuses oma šanssi. 2. oktoobril asus energiast pulbitsev Orlov teele. Moskvas tegutsenud ta hoogsalt ja julgelt — sundinud rahvahulga alluma sanitaarmeetmetele, saatnud arste haigevoodite juurde, valvanud arstirohtude jagamise üle, aidanud ära viia majades ja tänavatel roiskunud laipu jne. Kolme kuuga olevat epideemia levik pidurdunud. Grigori tuli tagasi Peterburi kui võidukas kindral. Katariina lasi tema auks püstitada võidukaare Tsarskoje Selos. Prantsuse kunstnik, Falconet’ õpilane prl Collot tegi “Moskva päästjast” büsti. Seks puhuks vermitud medalil oli Grigori näopildiga Rooma kangelase Curtiuse sümboolne figuur, millel oli kiri: Ka Venemaal on selliseid poegi. Võimalik, et ka Koluvere loss kuulus Moskva päästmise eest saadud kingituste hulka. Kuigi kahtlaseks teeb asja moment, et Koluvere sai Grigori omandiks aastal 1771, aga epideemia suruti maha 1772. aastaks. Igal juhul võib öelda, et aasta mil Koluvere mõis Grigori Orlovile kingiti, oli mehe jaoks erakordne. Moskva epideemia mahasurumine sai tema elu suurimaks kangelasteoks. Aasta hiljem, 1772 usaldas Katariina Grigori Orlovi Türgiga peetavatel rahuläbirääkimistel enda esindajaks. Kuid üsna kiiresti pidi keisrinna mehes pettuma. Kuulsus ja au oli Orlovile tugevalt pähe löönud. Ta laiutas oma kuulsuse ja rikkusega ning näitas üles täielikku võhiklikkust rahukõnelustel. Katariina oligi juba mehest tüdinenud ning loobus temast üsna kergel käel ja kiiresti. Kompensatsiooniks sai Grigori loomulikult ohtralt kingitusi: mõned tuhanded talupojad, serviise, mööblit. 4. oktoobril 1772 andis keisrinna välja ukaasi, millega Grigorile annetati vürsti tiitel. Mõni aeg hiljem kinkis Katariina talle veel marmorpalee. Et mitte võlgu jääda, kinkis Orlov valitsejannale omakorda Püha Katariina päeva puhul hiiglasuure sinise pärsia teemanti “Nadir-Sahhi”, mis hiljem oli tuntud Orlovi nime all. Neljakümne kolme aastaselt abiellus Grigori oma nõo, viieteistaastase Jekaterina Zinovjevaga. Senati otsusega nende abielu aga tühistati, kuna tsiviil- ja kirikuõigus oli vastu veresugulaste abielule. Nüüd tuli mängu jälle Katariina. Suuremeelsusest hüljatud favoriidi vastu tühistas ta senati otsuse. Abielu jõustus uuesti. Õnne ei saanud abielupaar tunda mitte väga kaua. Noor naine suri Lausanne’s 16. juunil 1782. See olevat murdnud Grigori, ta olevat ilmunud Peterburi kui elav laip — luine nägu, valged juuksed ja hajevil pilk. Ajapikku süvenes Grigori Orlovi närvivapustus nõdrameelsuseks. Ta suri 1783. aasta aprillis.

Salapärane Württembergi printsess Koluveres

Württembergi printsessi hauaplaat Kullamaa kirikus.

Koluvere lossiga on seotud veel üks salapärane tegelane. See on Augusta Friederike Luise von Württemberg. Temast on üksjagu palju Eestis kirjutatud, kuid naise päritolu ja taust on nii mõnegi uurija poolt kahtluse alla seatud. Ehk kunagi selgub, kus on lõplik tõde. Augusta isa oli Carl Wilhelm Ferdinand von Braunschweig-Wolfenbüttel. Ta oli Preisi kuninga Friedrich Suure lemmikõepoeg, kellest sai Seitsmeaastase sõja tuntud väejuht. Voltaire olevat teda kiitnud ja inglased olnud temast lausa vaimustuses. Carl Wilhelm abiellus Inglise kuninga George III õe Augustaga. Abielus sündis neil kuus last, kaks tütart ja neli poega. Ühest tütrest Karolinest (sündis 17. mail 1768) sai Inglise kuninganna, kaks poega olid nõrgamõistuslikud, ülejäänud kaks poega surid vägivaldset surma: üks langes sõjas, teine uppus üleujutuse ajal. Tütardest vanim oli Augusta, kes sündis 3. detsembril 1764. Augusta lapsepõlve kohta võib nii palju öelda, et tema vanemate abielu ei olnud õnnelik. Isa Carl olevat kirjutanud: “Vaid lihtinimesed võivad abielult õnne oodata, kuivõrd nad on oma valikutes vabad. Minu seisusest inimene peab abielluma hoopis teistest kaalutlustest lähtudes … Sellise abielu puhul räägib kaasa kõik muu peale südame, ja tulemuseks on see, et inimesed on elu üle kibestunud ning teevad õnnetuks ka oma lapsed.” Nii elas ta oma seaduslikust naisest eraldi, 30 aastat hoopis koos armukese preili von Hertzfeldtiga. Abikaasa ei tahtnud sugugi sellise olukorraga leppida. Nende õde Karoline on kirjutanud: “…tagajärjeks oli see, et ma ei teadnud, kuidas end nende vahel üleval pidada. Olin ma ühe vastu sõbralik, sain teise käest pragada, ja nii väsisin ma lõpuks oma pingpongirollist.” Karoline deviis lapsepõlves oli: “Braunschweiglanna tohib kõike, hirm on sõna, mida braunschweiglanna ei tunne” Õpetaja küsimusele, kus leidub lõvisid, vastas ta: “Braunschweiglase südames,” kuna Heinrich Lõvi oli üks dünastia esiisasid. Need on küll Karoline öeldud sõnad, kuid võib arvata, et samas vaimus kasvas ka vanem õde Augusta. Augusta abiellus Württembergi hertsogiga, kes elas diplomaadina Katariina II õukonnas, olles Viiburi asehaldur. Neil sündis kaks last. Abielu lõppes aga äkiliselt ja traagiliselt — ühel päeval võttis mees lapsed ja sõitis Saksamaale tagasi. Naine oli teda petnud, sõgedal kombel keisrinna Katariina favoriidiga. Augusta kadus poliitilise vangina Koluvere lossi, kus ta mõne aja pärast suri. Keegi ei tea, kuidas ta oma elu kaotas, keisrinna keeldus välja andmast isegi surnukeha. Nii kirjutab Thea Leitner oma raamatus “Õukonnaskandaalid” (Tln, 1996), kus Augustat ekslikult küll Charlotteks nimetab. Ainus Augustast maha jäänud märk on hauakivi Kullamaa kirikus, millel on järgmine tekst (eesti keelde tõlgituna): “Siin puhkab Augusta Caroline Friederika Luisa, Braunschweig-Wolfenbütteli vürsti tütar, Friedrich Wilhelm Karli, Württembergi vürsti ja Viiburi (Soome) asehalduri abikaasa. Sündinud 3. detsembril 1764, surnud 14. septembril 1788.”

Eestis on laiemalt käibel kaks versiooni antud loo põhjustest. 1935. a. Lääne Elus avaldati järgmine lugu: “[—] See olnud õndsa keisrinna Katariina ajal, kui nimetatud printsess leidnud tema hoovkonnas määratu edu. Tsarinna olevat aga olnud sellele kade ja saatnud kardetava võistleja Eestimaale Kolovere lossi vangi.” Teine versioon on aga järgmine: Kuninglikul paaril oli neli last, kuid nende abielu polnud kaugeltki õnnelik. Prints oli oma noore ilusa abikaasa vastu julm, ääretult karm ja ükskõikne. Ka hiljem, kui nad koos Venemaale saabusid, olevat Vene keiserlikes õukonnalugudes kirjutatud, et “printsessi silmad olid paistes ja nutust punased”. Kuningliku paari saabumisel tegi Katariina II kohe tolleaegsele Venemaa majandusvalitsejale Potjomkinile korralduse nende pidulikuks vastuvõtuks. Kuivõrd keisrinna olevat juba varem teadlik olnud Friedrich Wilhelmi julmusest, siis ta tagandas printsi kohe tema kõrgelt ametikohalt. Printsess Augusta saatis Katariina II aga Koluvere lossi. Pole teada millal need lood käibele läksid, aga tõepära tundub olevat rohkem esimeses versioonis, sest Katariina II ei olnud mingisugune heategija, vaid karm valitseja, kellele ei läinud korda õuedaamide perekonnaelu. Sel ajal kui noor Württembergi printsess Peterburis elas, oli Katariina II armukeseks noor kaardiväeohvitser Aleksandr Mamonov, kahekümne viie aastane, hea kehaehitusega, suursugune ja elegantne mees. Ta oli heast perekonnast, kunsti ja kirjanduse harrastaja, rääkis ladusalt prantsuse keelt. Mamonov oli Katariina II armukeseks aastatel 1785–1789. Katariina, kes oli sündinud aastal 1729, oli sel ajal juba “pensionieas” ligi 60-aastane naine. On üsna usutav, et noort kaardiväeohviteri vana keisrinna hingeliselt ja ihuliselt köita ei suutnud ja nende armuromaan oli noore mehe jaoks puht omakasupüüdlik afäär. Võib arvata, et Katariina sai ka ise sellest aru. Aga kui tema ostis endale mehe, siis kehtestas tema ka reeglid ja nende reeglite rikkumise eest võis kõikvõimsa keisrinna viha olla tõepoolest hävitav. Kuid sellise olukorra, kus võõra riigi hertsog koos lastega maalt välja saadetakse ja oma naisest lahutatakse, kes üksinda pagendusse saadetakse, pidi tekitama eriti ränk eksimus. Võimalik, et selle loo taga on ka mingid välispoliitilised intriigid. Igal juhul katab lugu ikka veel saladuseloor. Mis sellest noorest naisest edasi sai? Selle kohta on ühes baltisaksa allikas kirjutatud: Augusta saabus Peterburist Koluveresse pärast kolmepäevalist teelolekut 1787. aasta algul. Printsessi saatsid kindralleitnant Pohlmann, kaks käsundusohvitseri, perekonnatuttav prl Sander ja keegi prantslane Romain koos abikaasaga. Koluveres aga arenes piltilusa printsessi ja kindral Pohlmanni vahel lähem vahekord. Septembrikuus 1788 kuuldi ühel päeval lossist läbilõikavat naisekisa, mida kinnitas ka põllul töötavad talupojad. Kui lähim arst kohale jõudis, leidis ta printsessi toaukse suletuna, kusjuures kohalviibijate seletust mööda lukustanud ukse kindral Pohlmann ja printsess ise. Õige pea tuli aga avalikuks, et printsess on surnud. Pohlmanni ihuarst konstateeris, et surma olevat põhjustanud pärilik verejooks. Surnukeha pandi punasesse kirstu ning viidi Kullamaa kiriku kabelisse, kindral Pohlmanni käsul seati kabelukse ette kaks vahti. Hiljem maeti printsessi põrm Kullamaa kiriku põranda alla. Hulk aega hiljem avaldas printsessi poeg Wilhelm soovi, et tema ema kiriklikult ümber maetaks. Kui aga 1890. aastal hauda lahti võeti, selgus (seda tõendanud ka kohalik praost Eberhart), et printsessiga koos lebasid hauas vastsündinud lapse maised jäänused. Nõnda lasid asjaolud oletada, et printsessi traagilises surmas oli ühel või teisel viisil mängus kindral Pohlmann. Miks printsess surema pidi, on siiski teadmata. On väheusutav, et põhjuseks oli vaid sohilaps, sest see ei olnud tollal mingi haruldus. Paljudel kõrgel aujärjel isikutel olid sohilapsed. Tavaliselt saadeti nad silma eest ära. Näiteks anti tasu eest alamasse perre kasvatada. Nii et selles loos peab olema mingi konks, mis jääb võib-olla igaveseks saladuseks.

Koluvere mõis saab Katariina II tütre läbi Buxhoevdenite omadiks

Ka järgmise loo algus on salapärane, mis viib tagasi Grigori Orlovi ja Katariina II juurde. Katariinal ja Grigoril oli kaks last: poeg Aleksander ja tütar Natalja. Pojast on juttu ka H. Troyat’ raamatus “Katariina II. Venemaa kõikvõimas keisrinna” (Tln, 1996), kuid Nataljast selle teose leheküljed vaikivad. Tänu baltisaksa allikatele on teada, et krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoevden abiellus Katariina ja Grigori tütre Natalja Grigorjevna Aleksejevaga ja noorpaar sai Koluvere mõisa kaasavaraks. Ametlikes paberites on küll kirjas, et Koluvere sai keisri kingitusena Fr. W. von Buxhoevdeni omandiks 1797. aastal, s.o aasta peale Katariina surma. Sellest ajast peale jäi Koluvere Buxhoevdeni järglaste omandiks kuni Eesti Vabariik mõisa riigistas. Natalja Grigorjevnast pole siinkirjutajal midagi teada. Tema abikaasast võib aga pikalt kirjutada. Krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoevdeni (1750–1811) elu oli seiklusrikas. Ta sündis Võlla (Magnusdahli) mõisas Muhumaal. Temast sai maaväeohvitser. Ta oli üks Poola rahvusliku vabadusvõitluse ägedamaid mahasurujaid (Tuletame meelde, et Katariina II ajal toimus Poola riigi täielik hävitamine. Poola jagati Venemaa ja Austria-Ungari vahel.), kangelaslikult võitles ta 1805. a Austerlitzi lahingus, tema juhtimisel vallutati rootslastelt ja liideti Venemaaga Soome. Oli ka Baltimaade kindralkuberner, kuid kuna ta pidevalt sõjakäikudel viibis, siis jäi tema osa selles töös üsna väikeseks. 1804. a saatis ta keiser Aleksander I-st ringsõidul Eestis. Aleksander I külastas selle reisi käigus ka Haapsalut. Kuna Koluvere jäi Haapsalu teele, siis võib oletada, et hr Buxhoevden keisrihärra ka oma Koluvere lossi võis viia. Aga see oletus on siiski puhas spekulatsioon. Fr. W. von Buxhoevden oli väga jõukas mees ja armastas mugavat elu. Näiteks Austerlitzi sõjakäigu ajal koosnes tema isiklik voor üheteistkümnest veokist ja tema saatjaskond koosnes 1139 inimesest — tentsikutest kindraliteni. Nende käsutuses oli 96 hobust, ei puudunud ka jahikoerad. Soome vallutamise ajal pidi ta intriigide tõttu lõpuks väeteenistusest lahkuma. Oma viimased eluaastad veetis krahv Koluvere lossis, kus ta 1811. a. suri. Mees maeti Ligovo mõisa Peterburi lähedal. Suurte teenete eest autasustati teda kõigi Vene riigi ordenitega. Eriliseks tunnustuseks võib pidada Püha Jüri (Georgi) sõjaordeni I järgu märki. Seda Vene keisririigi kõrgeimat sõjalist autasu on kogu ajaloo jooksul annetatud vaid kahekümne viiel korral.

Koluvere mõis muutub ajaveetmiskohast tootmisettevõtteks

Koluvere mõis 1827. aastal.

18.-19. saj vahetusel oli Koluvere mõisas suur kivist viinaköök ja ehkki suur osa viinast turustati kaugemal, jõudis see varustada mõisale tollal kuulunud kuut kõrtsi. Viinast ülejäänud praagaga nuumati härgi, mis põhiliselt realiseeriti Peterburi turul. Viinavabrik töötas, lõpus juba aurujõul, kuni 20. saj alguseni, mil viinaajamine riigi monopoliks kuulutati. Märkimisväärne oli Koluveres ka õllepruulimine. Töökoda nimetati Koluvere lossi õlle- ja mõdutehaseks. Nagu Eesti mõisates üldiselt, pandi 19. saj lõpupoole ja 20. saj algul Koluveres pearõhk karjakasvatusele: hobused, tõuveised, lambad, sead. Mõisal oli jahu- ja saeveski, piimatööstus. Mõisaelu lõppjärgus oli oluline koht aiandusel. Pargi lõunaküljel asus suur puuviljaaed, kus mõisa võõrandamise ajal oli arvukalt viljapuid ning marjapõõsaid: 150 õunapuud, 47 ploomipuud, 186 tikri-, 43 punase- ja 28 mustsõstra põõsast jne. Ning kaks kasvuhoonet. Meeshingede arv oli 19. sajandi jooksul üle 600, sajandi lõpuveerandiks tõusis 700ni. Koluvere mõisaasula tänapäevani säilinud välisilme hakkas välja kujunema juba 18. sajandil. 1840. aastal oli lossis suur tulekahju, mille käigus hävisid hoone torne katvad renessanss-stiilis kuppelkatused. 1855–56 viidi lossis läbi kapitaalremont, mille käigus muudeti lossi välisilmet — katuse äärde ehitati romantilised gooti stiilis sakmed. Lossis oli 22 ahju, üks köök, 2 kaminat, 2 katlaruumi. Lossi katus oli kaetud katusetellistega ja ümmargune torn plekiga. 1871. a hinnati Koluvere lossi väärtuseks 12.000 rubla. Kui Koluvere majandushooned olid veel 18. sajandil osaliselt puidust (karjaaed, kaks rehte, kaks viljaküüni) ja osaliselt kivist (häärberid, sepikoda, tall, viinavabrik, kaks rehehoonet), siis 20. sajandiks olid kõik majandushooned juba kiviehitised. Kooskõlas lossi arhitektuuriga on ehitised massiivsed, paksude kivist müüridega.19. sajandi alguses oli Koluvere mõisal viis häärberit, sepikoda, tall, viinaköök, karjaaed, neli rehehoonet, kaks küüni. 1924. a. ülevaatusaktis on kirja pandud järgmised majandushooned: ait-kuivati, teine nn suur ait, tõllakuur, millega ühe katuse all kaks väiksemat aita, hobusetall maneežiga, viinakelder, kärneri elumaja, kaks triiphoonet, tööliste maja, viinavabrik, karjalaut, kolm suurt küüni ja turbiini hoone.

Mõisnikud Buxhoevdenid

Buxhoevdenitest Koluvere omanike seas oli väljapaistvaim tegelane feldmarssal Friedrich Wilhelm, kes oma valdusi veelgi laiendas, omandades 1802. aastal Maidla mõisa. Hilisemast ajast ei ole teada silmapaistvaid väejuhte ja riigimehi. Aga Koluvere mõisa jaoks ehk oligi nii parem, kui omanikul oli mõisa majandamise jaoks rohkem aega. Buxhoevdenid olid need, kes esimesena tegid kihelkonnas algust talude päriseksmüümisega. 8. märtsil 1852 sõlmis Nicolai von Buxhoevden ostu-müügilepingu Reinhold Malmbergiga ja müüs Vaikna mõisa maadest Törja-nimelise koha. 1853–54. aastal sõlmis mõisnik veel kuue mõisamaakoha ostu-müügilepingud Vaikna ja Suure-Kullamaa talupoegadega. Kuid oli ka teine külg: maade mõisastamine. Maa mõisastamine oli alanud juba 1780. paiku, mil Koluvere krahv lammutanud Kalju küla ja lasknud talud viia metsa äärde. Mitmed külad ja üksiktalud lammutati 19. sajandi keskel. Kõik põllud võeti mõisale. Hiljem tekkis selle ja raskete rendiolude ning mõisniku omavoli tõttu talurahval krahvidega pikki aastaid vältavaid protsesse, mis ulatusid senatini välja. Ühest Koluvere krahvi ja Kalju küla rentnike vahelisest kohtuprotsessist on kirjutanud kodu-uurija Jüri Uustalu. Protsess sai alguse sellest, et Koluvere krahv tahtis 13 Kalju mõisaga piirneva talu põllud liita mõisamaadega. Suur-Kalju küla talud krahv ajaski juba metsa äärde, Väike-Kalju külaga aga ei läinud krahvil see nõks läbi. Küla mehed hakkasid vastu, eesotsas Põlde talu rentniku Mihkel Kausiga, kes kaebas alul kohapealsetesse kohtutesse. Need kohtud krahv ostis ära, aga Peterburi kohtus oli teine lugu. Seal võtsid mehed omale ka advokaadi. Nii käis Mihkel koos Kopliotsa Aaduga ja Käbi Jüriga 13 aastat krahviga kohut. Selle aja jooksul muidugi keegi renti ei maksnud. Kohtuprotsessi vaheajal pakkunud krahv Mihklile kõige parema talu pärisomanduseks, kui ta ainult loobuks kohtuskäimisest. Protsess lõppes külameeste võiduga aastal 1898, kuid krahvi viha alla jäid nad veel kauaks ajaks.

Koluvere “hull krahv”

Buxhoevdenide suguvõsast on rahvas palju jutte rääkinud. Kes seda enam teab, millise krahvi kohta mingi jutt käis. Kõik need jutud kokku moodustavad “laias laastus” despootliku valitseja tüübi, kes peksis inimesi ja ajas karmikäeliselt rendikohtadelt need minema, kes polnud suutnud õigeaegselt renti tasuda. Rahva seas levis hüüdnimi “hull krahv”. Mida siis hull krahv tegi? Rahvas on teadnud rääkida, et iga eksimuse eest määras krahv 40 hoopi, vaatamata sellele, kas süü oli väike või suur. Kes kõvera vao kündis, sai samas põllul 40 kätte. Selleks pidi igal teolisel vitsakimp olema kaasa võetud. Raskemaks kujunes 40 juba tallis. Seal valati pärast veel soolvett selja peale. Mõnikord määriti ihu iga viie, kümne või kahekümne löögi tagant üle. Rahvasuu teab rääkida, et kord juhtunud aga selline lugu: Teomees kündnud Koluvere mõisa põllul, mehised ja sitked vitsad vöö vahel, lauluraamat põues. Krahv tuli ja nägi mehel midagi kahtlast põues. “Mis olep põues?” küsinud mehelt. “Lauluraamat, aulik krahvihärra.” “Kas sina oskap lugeda?” päris krahv edasi. “No võtma see raamat ja lugema.” Teomees võtnud raamatu lahti ja juhtunud just see koht tulema: “See suurem härra ilma peal, on suurem võlaline seal.” “Mis sina loep. See suurem härra ilma peal! Aa, siis mina olep suurem võlaline ja sina oled prii. Heitma maha, kubjas andma 40 ja siis olep mitte teomees vaid prii ja õpetama minu vald need orjalapsed lugema,” olnud Hullu Krahvi otsus. Mees saanud 40 kätte, võtnud hobusepaari, läinud koju kui prii ja temast saanud esimene Koluvere koolmeister, kes perest peresse käis lapsi lugema õpetamas. Et “hull” ka Kullamaa kiriku patroon oli, siis ei olevat ka Kullamaa kirikukaak rohkem ega vähem nuhelda tohtinud kui 40 hoopi. Süü suurust ja karistuse raskust mõõdeti samuti soolveega. Ka oli krahv ära keelanud laulda kirikus laulu “See suurem härra ilma peal…”. Veel tänapäevalgi liigub rahva seas Koluvere krahvi kohta jutte. 1990. a Koluvere mail rahvaluulet kogunud panid kirja näiteks järgmise loo: “Sügisel, kui oli mõisas kartulivõtu aeg, oli krahv põllu juurde tulnud. Käskinud naistel seelikusabad üles kerida ning küsinud teomeestelt, kes tunneb oma naise tagumiku järgi ära. Üks mees tundis oma naise sünnimärgi järgi ära ning sai selle eest peksa: “Sul pole kodu muud teha kui oma naise tagumikku vahtida!”” Krahvile on omistatud ka üleloomulikke võimeid. 19. sajandi esimesel poolel olevat Lauknal üheksa peret ära põlenud. Tulnud siis krahv ratsahobusega ja sealtmaalt, kust ta läbi sõitis, oli tulel piir. Tuul keeranud teisale. “Ju ta need tulesõnad teadis,” arvas jutustaja.

“Mõisad põlevad…” ehk lõpu algus

Koluvere lossi välisvaade enne 1905. aasta põlengut.

1905. a. mässu “pesa” Läänemaal oli Vigalas, mis ei olnud Koluverest eriti kaugel. 22.–24. juunini toimusid Vigalas talurentnike rahutused, mis likvideeriti alles kasakate kohaletoomisega. Rendi alandamist nõudsid renditalupidajad ka Paatsalu, Massu ja Koluvere-Kalju mõisas. Esialgsed kerged rahutused suudeti siiski samal kuul lämmatada. Sügise saabudes algasid aga mõisates tulekahjud. Oktoobris põles Koluvere mõisas 4 heinaküüni. Ja siis saabus 17. detsember. Vigala mees Mihkel Aitsam on sellest kirjutanud järgnevalt: Koluvere ümbruse külades levis jutt, et tulemas on 300 lätlast, kes lossi maha põletavad. Tolli ja Teenuse mõisa mehed hakkasid Koluvere poole minema. Sillal peeti rahvakoosolekut ja peale seda hakkasid kokkutulnud Koluvere poole liikuma. Käidi sees ka Kullamaa karjamõisas, kus elas Koluvere valitseja. Tema maja piirati ümber ja otsiti relvi, sest levisid kuuldused, et Koluvere krahv Leo von Buxhoevden organiseerivat vastupanu. Püsse siiski ei leitud. Mehed läksid edasi, teel vastu tulnud Koluvere teomehed sunniti ka kaasa minema. Praagavedajal lükati aam ree pealt maha ja üks teomees saadeti käskjalana mõisa uurima, kas on mässajatele vastuhakkajaid. Kui on, siis ei minda mõisa, vaid hoopis vastuhakkajate talusid põletama. Vahepeal astuti sisse Koluvere kõrtsi vastust ootama. Teomees tuli tagasi ja teatas, et mõisas pole mingit vastupanu. Krahv olevat aga teadmata kuhu ära sõitnud. Nii hakkasid mässajad mõisa poole edasi liikuma. Kui kella kolme paiku päeval maantee pealt mõisa teele pöörati, hakkasid rüüstajad püsse paugutama. Mõisa teomehed ja teised karjusid õues hurraa. Salgast jäid 7 meest viinapõletaja Karl Webermanni maja juurde vahti pidama, aga teised läksid lossi õuele. Kaasa tulema sunniti mõisavalitseja, kutsar, sepp ja tallipoiss, kes pidid ees minema, juhuks, kui sakslased lossis on. Loodeti, et omasid nad ei tulista. Teade mõisapõletajate saabumisest oli kiiresti talust-tallu levinud. Tuli kokku teomehi ja vallarahvast. Rüüstajad käskisid kokkutulnud rahval võtta mõisast kõike, mida süda kutsub: “Seda ei või nüüd keegi keelata. Mõis on saanud rahva omanduseks ja igaüks võib omaga teha, mis tahab!” Nii võeti, mis võtta andis, ühtlasi rüüstati toad, kuhu sisse pääseti. Hävitati Leo von Buxhoevdeni esivanemate õlimaalid. Rüüstamise lõpul süüdati hoone mitmest kohast põlema. Loss põles maha siiski vaid osaliselt, sest paksud müürid ja rauduksed takistasid tule levimist.. Kui töö oli tehtud võtsid rüüstajad Koluvere mõisa hobused ja sõitsid Kullamaa kirikumõisa pastor Braschet karistama. Oli ta ju kirikukantslist mitu korda revolutsiooniliikumist hukka mõistnud. Kiriku juurest mindi uuesti Sillale kroonuviinapoodi, kus purustati sisseseade ja viinapudelid, loomulikult ei unustatud endidki. Mõni päev hiljem saabus leitnant Dobroljubovi madrustest koosnev karistussalk, mis seadis lossi terveksjäänud osas ühe toa vangikambriks. Vange oli 10 ringis. Krahv Buxhoevden lasi oma metsavahtidel valmistada hulga peksuvihtu ja viibis kogu aja isiklikult karistussalga tegevuse juures. Läänemaa mõisapõletamise suurprotsess toimus 27. veebruarist kuni 6. märtsini 1908. aastal Tallinna ringkonnakohtus. Kaebealustena olid Koluvere mõisast teomees Kustas Laubert, mõisatööline Priidik Link, põllutööline Priidik Luutes (alaealine), teomehe naine Liisu Mikkow ja põllutööline Jaan Raudmann. Kaebealune oli ka mõisatööline Priidik Raudmann, kes oli aga rettu läinud. Kohtuotsus kuulutati välja 6. märtsil. Selle järgi läksi Liisu Mikkow 1,5 a. vangi, Jaan Raudmann 1 aastaks vangiroodu, Priidik Lutes 1. kuuks vangi. Priidik Link ja Kustas Laubert mõisteti õigeks. Koluvere krahv taotles kahjusummaks 250.000 kr, mis jäi aga kohtu poolt rahuldamata. Pärast hakati lossi uuesti taastama. Talupojad pandi külade kaupa prahti ära tassima ja uut metsamaterjali kohale vedama. Lossi interjööri, mis rüüstamise ja tulekahju tõttu, kõige enam kannatas, endises kauniduses enam taastada ei suudetud . Koluvere lossi hiilgeajad olid lõplikult läbi saanud.