Koluvere Hooldekodu seinte vahel aeg seisab
Hambaharja äratundmine võõraste hulgast on Koluvere hooldekodu
meestemaja elanikele lihtsaks tehtud.
Foto: Tiiu Põld
Läänemaal Koluvere lossi naabruses asuv hooldekodu annab tööd enam kui sajale ümbruskonna mitme valla elanikule, peavarju aga ligi veerand tuhandele asukale. Et hooldekodu sai selle aasta algul uue peremehe ja loss muudkui kerkib, vaevab hooldekodu rahvast mure oma tuleviku pärast.
Hooldekodu töötajate tulevikulootusi tuhmistab teadmatus, et kas neil kehvakestel enam suurt tulevikku ongi? Kas nende lagunevaid maju hakatakse remontima või ehitatakse paremad asemele? Ja kui ehitamiseks läheb, siis kuhu uued majad tulevad ja millal? Või tuleb hakata hoopis uut tööd otsima?
236 asuka kodu
Koluvere hooldekodu asutati aastal 1964. Just siis koliti Pärnumaal Volveti mõisas tegutsenud kunagise «nõrgamõistusliste varjupaiga» 70-80 asukat Koluverre. «Algul oli meil psühhokroonikute kodu, siis internaatkodu, nüüd erihooldekodu,» räägib hooldekodu asejuht Ilme Bleive, kes on Koluveres töötanud selle algusest peale.
Bleive sõnul olid Volveti mõisast Koluverre toodud esimesed asukad vaimuhaiged kodutud. Sõjale jalgu jäänud ja lähedased kaotanud 16-aastased või vanemad. Neist üks, 83-aastane Marta elab Koluveres tänagi.
Pooltel Koluvere hoolealustest on hinge-, pooltel ihu- ja hingehädad. Neist kaheksa on Koluveres elanud 44 aastat, ja lootust, et neid veel kuskil keegi ootab, pole. Olgu öeldud, et Koluvere hoolealuseid ei kutsu personal ullikesteks, vaid klientideks. «Meie vanim klient on 98-aastane,» räägib 14 aastat hooldekodu juhtinud Tiia Topper. «Meie klientide juured on üle Eesti laiali. Enamus on Virumaalt, kolmandik on venelased, kes on õppinud eesti keelt mõistma. Oma kandi inimesi on vähe.»
Topperi väitel saadeti vanasti oma valla vigased ju kodust võimalikult kaugele - neid häbeneti, sellepärast ka peideti. «Narr on nostalgitseda, kuid Vene ajal olid meil oma hoolealustest täpsemad andmed. Praegu on klientide taust isikuandmete kaitse pärast suur saladus,» ütleb Topper. «Aga kui meil on matused, tuleb kliendi lähedased ju üles leida. Et urn lahkunu põrmuga üle anda. Aga kui ei tulda, seisavad urnid viis aastat surnukuuris, enne kui mulda saavad.»
Töö lõvipuuris
Hooldekodu 1. osakonna vanemõel ehk meestemaja emal Malle Kornakil on 65 klienti. Neist poolte teovõimet on piiranud kohus, kuna nad on kas endale või teistele ohtlikud. Koluveres on nad aasta otsa ööpäevase tugevdatud järelevalve all. Õde Kornak teab, kuidas nende seas liikuda: «Alzheimiri põdeja ei taha, et keegi ootamatult ilmuks. Tema kaitseb end instinktiivselt. Ka skisofreenikut ei tohi segada, kui ta on oma maailmas. Samuti autiste, kes on endasse tõmbunud. Kurb, aga autistidel kaovad tunded ja huvi kõige vastu. Raviga hoiame me nende ärevushood ära. Neid ei tasu oma selja taha lasta.»
Ringkäik mitte luksuslikus, kuid puhtas, ilma mingite vastikute haisudeta majas lõpeb rahulikult. Kuid see pole alati nii olnud. Kornakit on üks klient neli korda rünnanud, kuid ta süüdistab hoopis iseennast. «Ennast peab kontrollima,» lausus päevast päeva lõvipuuris töötav Kornak.
Kas Koluveres hullusärke eriti agressiivsete rahustamiseks siis pole? Selgus, et on, kuid kasutatakse haruharva. Kord oligi vaja üht noort rapsivat tüdrukut vaigistada. Hullusärk leiti, aga selga panna ei osanud seda keegi, peale ühe … kliendi. «Inimest peab ohjama inimese moodi, ja kui ei suudeta, saadetakse ta kas Tallinna või Haapsalu psühhiaatrite hoole alla,» selgitab Kornak.
Vaimupuudega inimesed on Kornaki väitel kuulekamad, rõõmsamad ja sõbralikumad, kui teised kliendid. Näiteks ühe toa kolm meest võivad üheaegselt kuulata oma kolmest raadiost erinevat muusikat. Mitte sellepärast, et toanaabrit kiusata, vaid sellepärast, et iga mehe arvates on tema valitud muusika parim, mis peaks kindlasti ka teistele meeldima.
Nii et vahel, kui kõikides tubades kõik mehed oma muusikat kuulavad, on Koluveres ka tõeline «hullumaja». Muide, Koluveres on kõikide tubade uksed päev läbi lahti. Nii et kui keegi tahab, lesib ta voodis, kui tahab, vaatab telerit, nokitseb päevakeskuses pusle kallal, joonistab või jalutab õues.
Isevärki e-riik
Parim rahusti on Koluvere hooldekodu personali sõnul klientidele see, kui sa ise oled rahulik, sest personali närvilisus kandub nagu nakkushaigus klientidele üle. «Meil lahendab keerulised olukorrad õiglus ja heatahtlikkus, mitte karmus,» ütleb Kornak. Kuid üks hea rahusti on Koluveres veel. Sigaretid, mida pahvivad nii naised kui mehed. Kuid mitte igal pool ja lõputult. Suitse hoitakse luku taga ja neid saab klient kuus tükki päevas.
Kui suitsutund käes, minnakse koos õue, kusjuures tuld pakub õde. Välgumihklit ega tikke klientidele ei usaldata. Väga ettearvamatuks võib aga kõikide Eesti hooldekodude klientide käitumine minna siis, kui sigaretipakk mitme krooni võrra kallimaks läheb. Poepäevi on Koluvere hoolealustel korra kuus, mil nina peale kulutatakse kuni 400 krooni oma kontolt võetud raha. «See summa jääb kliendile pärast töövõimetuspensionist 2200-kroonise ülalpidamiskulu mahavõtmist järele, kuid mitte kõigil,» selgitab Topper.
Poodi minnakse koos kolme hooldekodu töötajaga, kes aitavad soodsamat kaupa valida ja Hansapanga makseterminaalis pangakaardiga maksta. Kui klient on kassatšekile allkirja andnud, pannakse ta nimelised suitsu- ja kohvipakid suurde pappkarpi.
«Maiust tuleb anda jaopärast, muidu on see ühe päevaga otsas,» ütleb tegevusjuhendaja Kaili Kont. Poes on hea minek ka tualettpaberil, suhkrul, vorstil, kalakonservidel, margariinil, limonaadil, hambapastal ja seebil. Kes rikkam, ostab muudki. Üks mees tõstab ostukorvi tualettvee ja küsib müüjalt žiletiterasid, mis on lubatud. Kassatšekid on pikad ja mõni allkiri neil veider. Üks mees näiteks korrutab: «Olen täna lätlanna, lätlanna… Laima olen… Ilus nimi…» Ja kirjutabki tšekile LAIMA.
Teine hoolealune otsib oma ostukorvis kohta kommipakile, öeldes: «Endal hambad nagu herneterad igemetest väljas, aga ostab kommi!» Tõsi, hambad on Koluvere hooldekodu klientidel väga kehvad, mõnel olematud. Aga neid tuhandeid kroone, mis hambad suhu tooks, neil inimestel pole.
Kontrastsed naabrid
Koluvere bussipeatuses, raudkiviaia taga on iidne lossipark. Praegu jalutavad seal hooldekodu kliendid. Pargiallee viib lossi juurde, mille katuseid juba kõpitsetakse. Lossist vasakule jääb hooldekodu oma kunagiste ulakate poiste koloonia tarvis ehitatud poole sajandi vanuste silikaatmajade, nelja uue kasvuhoone ja piirdeaiaga, mille väravad on valla, kuid kustkaudu miskipärast plehku ei panda.
«Kui me väravad lahti tegime, oli mul algul küll väike hirm, sest nad käisid Kullamaal, isegi Lihulas. Siis ma uurisin siit-sealt, et kuidas nad on. Öeldi - palju viisakamad kui tavalised inimesed,» rääkis Topper. Teisel pool aeda on tee ja paar iidset, üsna nutuses seisus hoonet. Neis elab nii hooldekodu töötajaid, kui ka töötajate toel endaga hakkama saavaid nutikamaid kliente, kes käivad tööl ja saavad palka. Parandavad pesumajas pesu, teevad aiatöid, koristavad.
Need eluhooned teevad meele kurvaks, sest seal aeg seisab. Näib, et juba aastaid, sest kõik tahab uuendamist, värskendamist – katused, laed, seinad, tehnika, mööbel. Aga varem hooldekodule kuulunud Koluvere lossis aeg ei seisa. Lossi üks omanikest, Tõnis Paltsi aegne Tallinna abilinnapea Aivar Reivik, kes on ka Haapsalu jahtklubi omanik, kommenteeris oma viimast ostu Lääne Elus lausega: «Saime Koluvere lossile mereväravad.» See pani mõtlema.
Kuid Reiviku väitel ei kavatse ta küll Koluverest mööda Liivi jõge Haapsallu seilata, sest sellele jõele ei mahtuvat aerupaatki. Ent kui Reivik ehitab lossist rikastele väliseestlastele pansioni, kas siis ei jää lossipargis jalutavad naabrid jalgu? «Turg ütleb tulevikus, kas lossist tuleb majutusasutus,» selgitas Reivik. «Mind need pargis jalutajad ei sega, pigem lisavad nad asjale põnevust, on originaalsed, nagu ütles kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa. Tänud hoolealustele pargis lehtede riisumise eest!»
Ometi pole Reivik hooldekodu ühe maja suhtes ükskõikne. Tal on plaan see kinnistu, kus kunagi oli lossi ajalooline sissepääs ära osta või rendile võtta. Seal on praegu ühiselamu, kus elab 14 klienti. «Selle maja teeks korda küll, muidu laguneb ära. Pealegi pole lossikompleks ilma selleta täielik,» ütleb Reivik.
Esialgu pole AS Hoolekandeteenused Reiviku soovi rahuldanud, sest Koluvere maad ja majad pole veel ametlikult uue peremehe omad.
Koluvere hooldekodu
Mõni aasta tagasi nägi Tallinna-Virtsu maantee ääres, Koluvere bussipeatuse juures raudkiviaia ääres ikka üht-kaht veidrikku, pead õieli bussist väljujaid uudistamas. Nüüd peatub Risti-Virtsu buss Koluveres vaid paar korda päevas. Hommikune buss pealegi nii vara, et Koluvere hoolealused on sel ajal alles teki all. Aga Kuressaare-Tallinna bussid kihutavad Koluverest kui postist mööda. Justkui muust maailmast ära lõigatud kant see Koluvere, nagu ka paljud teised paigad Tallinna-Virtsu maanteel, kuhu pääseb vaid hääletades või isiklikul sõiduautol.
- Ööpäevaringsel hooldusel on 150 inimest
- Tugevdatud toetusega hooldusel on 18 sügava vaimse ja füüsilise puudega inimest
- Tugevdatud järelevalvega hooldusel (kohtu suunatud) on 35 inimest
- 33 inimest elab kas kortermajas või ühiselamu tüüpi majas ja saab hooldekodult abi igapäevatoimetustes ja töös
- Toiduraha maksab klient kuus 1020 krooni, lisaks majutus
- Ühe päeva toit maksab 33 krooni
Arvamus
Maarja Mändmaa, ASi Hoolekandeteenused juhatuse esimees:
Kuna 2006. aastal valmis sotsiaalministeeriumis erihoolekandeteenuste reorganiseerimise kava (see on ka ministeeriumi internetileheküljel kättesaadav), peab aastaks 2021 olema riigil ca 35 kvaliteetset teenust pakkuvat erihooldekodu, mille kliendid ei ela sajanditevanustes rõsketes mõisahoonetes ega ka oma aja ära elanud kõledates korrusmajades, vaid kuni 70 inimesega peremajades.
Näiteks Harjumaal on meil täna (ja ka tulevikuprognooside kohaselt) 800 klienti, aga hetkel on seal kolm hooldekodu 400 kliendi tarvis. Järelikult elab 400 Harjumaa klienti kuskil mujal. Et meie eesmärk on ehitada erihooldekodud klientide sünnipaiga lähedale, peab tulevikus olema Harjumaal vähemalt 12 erihooldekodu.
Juba nimetatud kavas on hooldekodud reastatud vastavalt nende tänastele olmetingimustele – kehvad ees ja paremad taga. Koluvere, Kernu, Ravila, Udriku ja Aavere hooldekodu on esimese viie reorganiseeritava seas. See tähendab, et vastavalt meie arenduskavale peavad nende kliendid elama aastal 2011 peremajades. Pärast seda on järg teiste käes.
Kuna uued hooldekodud rajatakse aastakümneteks, on oluline, et need asuksid logistiliselt paremas asukohas – kiviviske kaugusel suurematest asulatest, kus liigub transport, kus on arstiabi ja tööjõud.
Läänemaal on kavas rajada uus hooldekodu Haapsalu lähedale Paliverre, kus on erivajadustega noorte hooldekodule kuuluv kena roheline kinnistu, klientidele tööd andnud hostel ja Vidruka kool. Kui riigi eelarvestrateegia heaks kiidetakse, läheb see kool esimeste seas renoveerimisele.
Et Koluvere kesises seisus hooldekodu hoonete kõrval on varsti suursugune loss, saab viimasest kindlasti Kullamaa valla turismimagnet. Senisest nurgatagusest ja kinnisest hooldekodust võiks teha aga külastajaid teenindava kultuuri- ja turismiobjekti. Loodetavasti võiks ka osa meie klientidest tulevikus Koluvere lossis turiste teeninda.
Ent paralleelselt Paliverre uue hooldekodu rajamisega, jätkub töö Koluvere hooldekodus. Seda enam, et uues hooldekodus pole nii palju kohtigi, et kõik Koluvere praegused kliendid korraga uude koju mahuksid.
Raha hooldekodude ehitamiseks taotles sotsiaalministeerium Euroopa Regionaalarengu Fondist.
AS Hoolekandeteenused hallata on 16 hooldekodu: 1 - Ida-Virumaal, Tartu-, Viljandi-, Põlva-, Pärnu-, Lääne-, Jõgeva- ja Raplamaal, 2 - Saaremaal, 3 - Harju- ja Lääne-Virumaal.