Alandused tõrjusid Kilgi mälestiste taastamise juurest
Rein Kilk
Foto: Lauri Kulpsoo
Pärnus Ammende villa, Tartus Athena maja, Püssirohukeldri ja teisigi kaitsealuseid hooneid taastanud ärimees Rein Kilk enam uusi maju ette ei võta, sest tal on villand bürokraatlikest alandustest.
Tartu ajalooline raudteejaamahoone ning Athena maja on Kilgil praegu restaureerimise lõppjärgus. Kui need on valmis, on ta lubanud muinsuskaitsealuste hoonete taastamisega lõpparve teha.
Möödunud suvel tahtis Kilk rendile võtta ning elule kutsuda Alatskivi lossi, ent põrkudes soovimatule bürokraatiale ta vihastas ja loobus mõttest.
Ei taha olla süljekauss
«Usun, et minu taastatavate hoonete puhul ei kahelda enam heas lõpptulemuses, kuid kas mul on vaja olla kogu taastamise aja ühiskonna süljekauss? Mul oleks ka lihtsamaid hobisid,» nentis ta.
Kilgi hinnangul läinuks Alatskivi lossi taastamine maksma umbes sada miljonit krooni ning töödele kulunuks neli-viis aastat.
«Kas see viiv pärast taastatud hoone avamist, kus sul kätt surutakse ja õlale patsutatakse, võib-olla antakse ka mingi mälestustahvel, kaalub üles neli-viis aastat vaenamist?» esitas Kilk retoorilise küsimuse.
Lasevad laguneda
Kilgi sõnul vihastab teda see, et seni kui muinsuskaitsealune hoone laguneb 10–15 aastat järjest – nagu näiteks Tartus raudteejaam ja Athena maja või Pärnus Ammende villa –, on kõigil sellest ükskõik. Kui aga keegi hoonet päästma asudes seal tegutsema hakkab, läheb Kilgi väitel õudseks paanikaks ja hädakisaks.
«Kes nõuab, et miks hoone veel valmis pole, kus on kooskõlastused ning tehakse pidevaid ettekirjutusi,» pahandas Kilk. «Olen küsinud, kas tähtsam on hoone või paber ja on öeldud, et paber on tähtsam.»
Kilgil pole aga niivõrd etteheiteid muinsuskaitsele, kuivõrd kõikvõimalikele teistele riigiasutustele.
Ta märkis, et need leiavad kohati formaalseid põhjusi karistamiseks, saamata tema hinnangul aru, mida ajaloolise hoone taastamine tähendab. (PM)